Milleks näha vaeva ja teha koostööd?

Milleks näha vaeva ja teha koostööd?

Kirjutan täna koostööst õpetajate vahel. Kuidagi on kujunenud nii, et õpetajad kipuvad olema pigem üksikud hundid ja koostöö on asi, mille nimel tuleb eraldi vaeva näha. Uurin, miks see nii on, miks võiks see teisiti olla ja kuidas seda teha.


Miks on õpetamine kujunenud individuaalalaks?

Tundub, et juba pikka aega on õpetajat nähtud kui aine õpetajat ja tunni andjat. Ülikoolides valmistati ette ainetundjaid-fanaatikuid spetsiifilistes ainevaldkondades ja õpetajatele maksti tasu selle järgi, kui palju ainetunde ta nädalas andis. Mäletan veel aega, kui olid atesteerimised ja kõrgemad “pagunid” sai see õpetaja, kes rohkem õppematerjale tootis ja paljudele võistlustele õpilasi saatis. Mõnes koolis valitakse parimad õpetajad. Nii tekib konkurents. Ja konkurents on koostöö surm.

Ma ei tea, millest sellised arengud on alguse saanud. Võib-olla tundub kõrgem spetsialiseerumine efektiivsem ja konkurents edasiviiv. Mõnel erialal see ilmselt nii ongi.

Kui õpetame ainet selleks, et ühel ilusal päeval eksamid ära teha, siis tuleb tõesti otsida võimalusi, kuidas seda teha tõhusamalt. Siis saab panna klassiruumi hästi palju õpilasi, lugeda neile sama loengut ja kontrolltöös küsida samu asju. Tulemused jagunevad nagu tavaliselt nii, et mõnel läheb halvasti, mõnel läheb väga hästi ja enamusel keskpäraselt. Väga efektiivne. Maailm on muutunud ja enam eksamiteks õppimine ei tööta.

Miks see enam ei sobi?

21. sajandi koolis on jõutud arusaamisele, et me ei õpeta ainet, vaid õpilasi. Õpilased on aga lõputult erinevaid ja one-sife-fits-all-lähenemine ei tööta tegelikult, sest osa õpilasi kukub reelt maha (kirjutasin sellest pikemalt siin). Meil on vaja õpetajaid, kes on orienteeritud õpilaste õpetamisele ja on õppimisfanaatikud. Õpetamine on lõputu otsimine ja katsetamine ning keegi ei hakka seda kunagi täielikult oskama, sest õpilased ning nende väljakutsed vahetuvad. Oma kogemusest õppimine vajab kvaliteetset refleksiooni ja kolleegi tuge.

Koolitäie õpilaste õpetamine on meeskonnatöö, kus on vaja erinevaid spetsialiste. On lapsevanemad, kes on oma laste spetsialistid. Ja on õpetajad, kes on õpetamise spetsialistid. Siis on veel eriolukordade spetsialistid nagu psühholoog, logopeed, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ja vahel ka füsioterapeut. Ja natuke on vaja ka kõige selle korraldamise spetsialiste ehk juhte. Kõigi nende oskusi ja teadmisi on vaja, sest me oleme juba väga tublid õpilaste erinevuste märkamises. Nüüd on vaja teha järgmine samm ja õppetöö kohandada vastavalt nendele erinevustele. Kuna aga õpilaste erinevused ei jookse ühel skaalal, siis on vaja paljude erinevate kompetentsidega inimeste koostööd, et iga nupsikut talle sobival määral ja viisil toetada.

Miks on koos parem?

Kui ühe grupi, klassi, lennu, kooliastme või kooli õpetajad töötavad koos, siis:

  • tunneb iga õpetaja sügavamat kuuluvustunnet, mis on väga oluline osa motivatsioonist (loe lähemalt isemääramisteooriast) – seega tuleb iga päev õpetaja rõõmsamalt kooli;
  • saab koos tegeleda kooli arendamisega nii, et see on igale koolipere liikmele tähenduslik, sest töötatakse ühiste ja ühiselt sõnastatud eesmärkide nimel ning õpetaja saab kujundada seda, kuhu suunas kool edasi läheb (jälle oluline osa motivatsioonist);
  • märgatakse ja tunnustatakse üksteise edusamme ning saavutusi, mis teeb koolitöö veel rõõmsamaks ja tähenduslikumaks (õige – see tõstab motti!);
  • lepitakse kokku ühised reeglid ja käitumistavad, mis teeb nendes orienteerumise õpilastele lihtsamaks ja õpetajatel kulub vähem närve;
  • hoitakse kokku aega, mis kulub tundude ettevalmistamisele (nt üks õpetaja valmistab ette 1. klasside eesti keele tunnid ja teine matemaatika kontrolltöö ning neid materjale ristkasutatakse);
  • tekib võimalus erinevaid õppeaineid lõimida ja seeläbi hoitakse kokku õppetunni aega ning õpilastel kujuneb seostatum arusaam maailmast meie ümber (õpilasel kujunevad sügavamad teadmised, mida on lihtsam üle kanda ning meenutada);
  • saab õppimist lihtsamini diferentseerida:
    • näiteks valmistab üks matemaatikaõpetaja ette sama teema lihtsamad ja teine keerulisemad ülesandeid ja neid ristkasutatakse,
    • näiteks toimuvad ühe lennu klasside inglise keele tunnid samal ajal ja õpilased jaotatakse gruppidesse keeletaseme järgi (tasemegrupid soovitan teha ajutised ja väga mobiilsed!);
  • uuritakse muresid koos, st kasutatakse erinevate inimeste erinevaid kompetentse ja leitakse probleemidele rohkem võimalikke lahendusi (jagatud mure on pool muret);
  • tekib lisavõimalus üksteiselt õppida ning oma pädevust veelgi rikastada;
  • üks teeb kohvi ja teine toob kommi.

See nimekiri pole kindlasti ammendav. Mida oled Sina koostöös kolleegidega teinud?

Kuidas seda teha?

Et teha koostööd, tuleb olla koos. Tundub loogiline, eks? See aga tähendab, et ma ei saa samal ajal teha teisi asju. Siis tekib tunne, et koostöö tegemine võtab palju aega. Kui Sul on selline mõte juba tekkinud, siis loe nimekirja ülal ja mõtle, et kui Sa võtaksid aega, et koostööd teha, siis mille saad selle võrra kiiremini tehtud.

Kui oled valmis võtma aega, et kolleegidega koostööd teha, tuleb leida teine kolleeg, kes selleks valmis on. Võib-olla on tedagi vaja selleks veenda (vaata jälle nimekirja ülal). Siin võib uurida, mis on tema mured ja kas leiate koos probleemi, mida on just koostöös lihtsam lahendada. Kindlasti leiate.

Järgmine oluline samm on kokku leppida eesmärk, mille jaoks kokku tulete. Mis tahate ära teha ja mis ajaks? Seadke endale kindel ajapiir, muidu jääte jutustama teistel teemadel. Koos on ju lõbusam

Aeg + kolleeg(id) + eesmärk = mõnusa koostöö algus

Mida rohkem õpetajaid on kambas, seda suuremaid eesmärke saab seada, aga seda keerulisemaks läheb logistika. Raskem on leida ühist aega ja teha nii, et kõik asjaosalised on kohal. Siin on vaja nende korraldamise spetsialistide ehk juhtide abi. Mõistlik on planeerida juba nädalaplaanis ja tunniplaanis aeg koostööks. Ja kui on keegi, kes ei saa kohal olla (mõnel õpetajal on tunnid ainult teatud nädalapäevadel), siis leppida kokku, kuidas ta saab ikka infoväljas olla (nt tal on kaasteeline, kes talle eraldi kokkuvõtte teeb, või koosolekuid protokollitakse või üle nädala on koosolek teisel ajal vmt). Lisaks algus- ja lõpukellajale on mõistlik kokku leppida ka koosoleku üldine struktuur: mida arutatakse ja kui pikalt. Võib-olla on vaja seada sisse ka kindlad rollid (juht ja protokollija) ja leppida kokku, kus hoitakse ühiseid materjale. Ühesõnaga, alustamisele kulub aega ja närve, aga see tasub end ära.

Kokkuvõttes, on vaja koostöö alustamiseks kaht asja: eesmärki ja aega. Kui eesmärk on oluline, siis see aeg ka võetakse.

Sellel postitusel on 11 vastust

UvVZWDhtpeOcFSC
alGdWKDR
29. märts 2022
rxqGTNjLt
QhjfegUEnJvHr
29. märts 2022
McGtwzDVqXHJ
sGLIflet
3. aprill 2022
yojBQOKkGgcnfP
uvhoTNezHsnyZGp
11. aprill 2022
YIzUqBWHZjcXfm
DeCqGoSziVf
11. aprill 2022
FopdfziXC
bxsBGmVDUWaz
1. mai 2022
EgwHpYoZIXyvdc
VlWCAnhr
1. mai 2022
RQlSEcgqAOkP
HkqzThNsV
7. mai 2022
nekOQPmuHbFcqw
VkmfXNYqQjyRnxW
7. mai 2022
dBrICAnQ
tYhrEZLKj
29. juuni 2022
OhZNfQkqcMge
JEITlWQOH
29. juuni 2022
Email again: