Õppekava ja päris õpilased

Emili koolijuht Maria kirjutab veidi põhikooli õppekava teemadel.

Eelmisel nädalal tekkis mul väga huvitav arutelu heade kolleegidega, kuidas üht õpilast toetada nii, et õpe annaks talle eduelamuse ja õppekava nõudmised saaksid ka täidetud. Nii et täna kirjutan sellest, kuidas õppekava lubab end erinevatele õpilastele kohandada.

Õigusruum

Eesti põhikooli riiklik õppekava on üles ehitatud arvestusega, et kõik õpilased peavad saavutama kõik õppekavas sätestatud õpitulemused ja need on seal kirjeldatud tasemel “hea”. Just võeti vastu ajakohastatud õppekava, kus on uuendatud õpitulemusi, aga ülal kirjeldatud tingimusi muudetud ei ole. Kuidas see õppekava sobib või ei sobi erivajadustega õppijatele, kirjutasin siin. Täna lähen detailsemaks, sest puutume igapäevaselt õppekava rakendamisel nende küsimustega kokku ning otsime neile aktiivselt vastuseid.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 18 lg 1 sätestab, et “Kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas. Kui muudatuste või kohandustega kaasneb nädalakoormuse või õppe intensiivsuse oluline kasv või kahanemine võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine, tuleb õpilasele koostada riiklikes õppekavades sätestatud tingimustel individuaalne õppekava.” Vähendamise ja asendamine on keerulisemad, sest sama paragrahvi lõige 2 ütleb, et seda võib teha ainult koolivälise nõustamiskomisjoni (Rajaleidja) soovitusel.

PGS § 37 lõige 1 ütleb, et “Õpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi.” Kuidas me seda Emilis mõistame, kirjutasin siin. Põhikooli riiklik õppekava (PRÕK) täpsustab seda (§ 16 lg 1): “Klassi- või aineõpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet vastavalt õpilase vajadustele. Õpilase võimete ja annete kõrgeimale võimalikule tasemele arendamiseks tuleb põhikoolis selgitada välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ning korraldada diferentseeritud õpet. Põhikool tagab õpilasele, kellel tekib ajutine mahajäämus eeldatavate õpitulemuste saavutamisel, täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde” ja lõige 7 lisab, et ” kool võib õpilase individuaalse arengu toetamiseks või tema varasema õpi- või töökogemuse arvestamiseks kokkuleppel õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanemaga teha muudatusi või kohandusi õppesisus, õppekoormuses, õppekorralduses ja õppekeskkonnas, kui sellega ei kaasne õppeaja muutumist võrreldes nominaalse õppeajaga ega riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamist või asendamist.”

Praktika

PRÕK ütles, et õpetajad kohandavad õpet ja vajadusel pakuvad lisajuhendamist väljaspool õppetunde. Koolid peavad ise välja mõtlema, kuidas seda teha, ja on tavaliselt korraldanud lisatoe pakkumise järgmiselt:

  • laps saab lisajuhendamist tunnis, nt õpetaja selgitab talle uuesti (kui klassis on väga palju lapsi, on see väga keeruline),
  • koostatakse erinevaid dokumente, nt individuaalne õppekava, käitumise tugikava, individuaalse arengu jälgimise kaart, kuid ilma õpetaja või tugispetsilisti tegevuseta need ei tööta,
  • laps teeb kodus lisaülesandeid, nt mis jäi klassis tegemata; tihti jääb juhendamise koormus lapsevanemale,
  • lapsel on eraõpetaja või käib veel lisakursustel – need on eriti popid põhikooli lõpus, enne eksameid,
  • mõnes koolis on konsultatsioonitunnid (see ei ole järelvastamise tund!), kus õpetaja aitab neid, kes vajavad lisaselgitusi (sinna võib sattuda palju erinevate vajadustega õpilasi, mis kahandab selle meetme tõhustust väga palju),
  • pakutakse õpiabitunde, mille tõhusus sõltub grupi suurusest, koosseisust ja õpetaja meisterlikkusest,
  • õpilasele, kes vajab lisaväljakutseid, pakutakse võimalust osaleda võistlustel ja olümpiaadidel ja neile eelneb lisaettevalmistus,
  • pakutakse tugispetsilisti tuge (kui koolis on vastav inimene olemas), mis sisuliselt võib välja näha erinev:
    • tugispetsialist juhendab õpetajat,
    • tugispetsialist on õpetajale ja/või õpilasele ja/või õpilaste rühmale abiks tunnis,
    • tugispetsialist kohtub õpilastega väikeses rühmas,
    • tugipsetsialist toetab õpilast ühks-ühele,
    • ülal loetletud tugitegevused võivad toimuda väga erineva intervalliga (mitu korda nädalas kuni üks kord kuus näiteks),
  • luuakse eriklass (vana nimega väikeklass), mille tõhusus sõltub sellest, kui palju seal on õpilasi ja kui erinevad on nende erivajadused ning õpetaja meisterlikkusest; eriklassi õpilased võivad osa tunde veeta koos “tavaklassiga”,
  • õpilane saadetakse teise kooli.

Probleemid ja lahendused

Selle süsteemi kõige suurem probleem on see, et PRÕK eeldab, et suurem enamus õpilasi on “normaalsed” ning “erilised” õpilased on erand, kellega saab tegeleda kuidagi möödaminnes. Ja mida jäigem on süsteem, seda rohkem ressurssi läheb tegelikult “eriliste” laste peale. Minu seisukoht on see, et ei ole olemas “normaalseid” ja “erilisi”, vaid kõik õpilased on omamoodi. Mõistlikum oleks juba terve haridussüsteem üle vaadata sellise pilguga, et erinevused on normaalsed ja nendega tegelemine on igapäevase õppetöö osa, mitte õpetaja või kooli kõrvaltegevus. Õppekava seab lati, millest kõik peavad üle hüppama, mis tähendab seda, et kõige suurem “probleem” on lapsed, kes ei suuda nii kõrgele hüpata. Nendega tegeleb siis lisaspetsialistide meeskond. Kes hüppab kergelt latist üle, võib jääda üldse tähelepanuta, sest tema ei ole probleem.

Järgmine mure on see, et klassis on liiga palju lapsi. Mitte see ei ole “probleem”, et lapsed on klassis väga erinevad (siis pakutakse lahenduseks taseme- või temporühmi). See, et nad on erinevad, on normaalne ja tervitatav. Õpilasi on lihtsalt klassis liiga palju ja need, kes vajavad lisatuge või -väljakutseid, ei saa seda. Vahel neid ei märgatagi. Eestis on olukord, kus suurlinnades kipub õpilaste arv klassis kalduma 30 suunas (väikeste koolide teemasid ma täna hambusse ei võta) ja isegi, kui see on kool, kes valib oma õpilasi, siis on selles klassis tegelikult väga erinevad õppijad koos. Õpetaja ei suuda kõigile neile individuaalselt läheneda. Kool võib muidugi ka ise teha väiksemaid rühmi nii palju, kui jaksab, aga see on väga suur kulu. Reaalsus on see, et koolidel pole raha, et palgata lisaõpetajaid, abiõpetajaid või tugispetsialiste, et ise väiksemaid gruppe moodustada. Viimase aja trend on veel see, et isegi, kui raha on, pole inimest, keda palgata.

Meie õpetajad on väga tublid ja pühendunud. Neil on olemas oskused ja teadmised, kuidas iga õpilast aidata. Pöörane stressiallikas on see, et õpetaja teab, kuidas ja tahab iga last aidata, aga ta ei jõua, sest tal on kontakttunde nii palju, et iga tunni ettevalmistamiseks ja järeltegevusteks jääb heal juhul 15-20 minutit. Ta ei jõua igaks tunniks teha kohandatud materjale väga erinevatele õpilastele. Neid ei ole üldjuhul kuskilt võtta, nii et õpetaja peab need ise tegema. Sealt tulebki kiusatus moodustada tasemerühmi, sest see on õpetajate jaoks lihtsam. Aga tegelikult ei ole see õpilaste jaoks parem.

Järgmine konks on seal, kus tuleb mängu õpilase lisatöö. Kui ta vajab lisajuhendamist, siis mis ajal see toimub? Tema õppekoormus ei tohi tõusta ja ei ole ka mõistlik, et õpilane, kelle jaoks koolitükid on suurem pingutus, neid ka rohkem teeb. Seega, kui tal on konsultatsioonitund või õpiabitund, siis mis ajal see toimub? Kui see on enne või pärast tunde, siis suureneb tema tunnikoormus. Kui see on tundide ajal, siis jääb ta ilma selles tunnis toimuvast. Vahetundi ka ei saa kasutada, sest õpilane (ja õpetaja!) peavad saama ka puhata. Õpilane, kes on võimeline tegema rohkem või keerulisemaid ülesandeid, näeb lisatööd tihti karistusena ja võib selle võimaluse kasutamata jätta.

Ja kui me ka leiame aja, millal õpilane saab rahulikult tegeleda teemaga, mis talle keeruline oli (või mille vastu on tal süvendatud huvi), siis samal ajal “kappab” riiklik õppekava edasi. Vahel on nii, et saame tekkinud õpilünga kinni, aga siis tuleb hakata juba järgmist lappima, mis on tekkinud sel ajal, kui eelmisega tegelesime. PRÕK seab väga konkreetse ja kiire tempo õppimisele, mis väga paljudele ei sobi. Vähe sellest, et see ei anna aega õppe individualiseerimiseks, piirab see ka üldpädevuste ja läbivate teemadega tegelemist. Õpetajad tunnevad, et kuigi see on ilmselgelt oluline, ei ole selleks aega, sest korratabel ja käänamine on vaja selgeks saada.

Ehh, ja siis need hinded. Kas ma arvestan sellega, kust õpilane alustas, ja hindan tema edusamme? Kas tunnustan seda, kui kõvasti ta pingutas? Kas näitan hindega tema saavutust või sooritust? Kui üks õpilane kasutas kontrolltöös valemivihikut ja teine mitte, siis kuidas see kajastub? Kas kõik peavad suutma sama sooritust sama kiiresti? Kui PRÕK on kirjeldatud tasemele “hea”, siis milline näeb välja “väga hea” või “rahuldav”? Mis siis saab, kui hinne on negatiivne? Tuleb järele vastama, aga seis on sama, siis jääbki nii? Kõik õpetajad teavad, et sõnaline kirjeldav tagasiside on palju tõhusam kui hinne, aga tagasiside kirjutamiseks pole aega. Lapsevanemad on ka hinnetega harjunud. Hea on keskmist arvutada ja puha. Aga kuidas tunneb end laps, kes hoolimata pidevast üliinimlikust pingutusest ei saa kunagi “viite”? Või mis motiveeriks õpilast, kes saab “viie” ilma pingutamata?

Ka tugispetsiliste aeg ei ole kummist. Koolil on kohustus pakkuda lisatuge nendele lastele, kellele on see “määratud” Rajaleidja otsusega. Kui ka need spetsilistid on olemas, siis vahel on nad nii üle koormatud, et neid lihtsalt ei jätku. Siis on variant, et eripedagoogi tund ei ole mitte 45 minutit vaid 15 või üks-ühele kohtumise asemel, tegutsetakse väikeses grupis, st see abi jääb järjest õhemaks. See ei ole see, mida see laps vajab, aga valikut pole. Kas ei oleks mõistlikum, et igal õpetajal on kompetentsid, millega toetada iga õpilast? Rajaleidja otsuseni on pikk tee ja laps peab saama vajalikku tuge ka ilma selleta. Tugispetsiliste järele on järjest suurenev vajadus, mida me ei suuda enam ammu rahuldada.

PGS kirjutab, et “kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas”, aga samas peame arvestama sellega, nädalakoormus või õppe intensiivsus ei tohi oluliselt kasvada ega kahaneda ning iga õpilane peab saavutama kõik PRÕKi õpitulemused. Mida me siis võime ja mida ei või? Näiteks võtame sellise õpitulemuse (bioloogia, 3. kooliaste): “õpilane analüüsib sugulise ja mittesugulise paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid”. Mis materjale võib õpilane kasutada (kuskil ei ole öeldud, et ta peab seda peast tegema!)? Kuidas võib õpetaja seda teha lihtsamaks või keerulisemaks nii, et see on ikka see sama õpitulemus? Mida tähendab antud näite puhul muutus õppesisus? See otsustusvõimalus on jäätud õpetajale, kuid ilma juhisteta tekitab see segadust. Mul on tunne, et suurem osa õpetajaid on selle otsuse teinud alateadlikult või üldse mitte. Halval juhul on tulemuseks see, et suurem osa õpilastest ei omanda õpitulemust ja see jääbki lihtsalt nii.

Ühesõnaga, minu arvates on vaja teha õppekava ringi, vähendada laste arvu klassis, vähendada õpetajate tunnikoormust, loobuda tsaariaegsest hindamissüsteemist, suurendada õpetajate kompetentsust eripedagoogikas ja luua juurde materjale, mis arvestavad õppijate erinevate tasemete ja huvidega. See kõik on väga suur amps ja nõuab väga palju raha. Nii on. Samas, kui tahame tõepoolest, et iga laps jõuaks edasi, siis samamoodi me jätkata ei saa. Ei piisa ka sanitaarremondist, vaid kogu süsteem on vaja kapitaalselt ringi teha.


Kirjuta esimene kommentaar

Email again: